79
werist kättetasumist. Ta korjas hulga talupoegi, kes sel ajal mõisnikkude hirmsa rõhumise pääle wihased oliwad, enese ümber, tungis mõisade ning losside kallale ja tappis kõik rüütlisugu mehed ilma armuta ära, kes tema kätte langesiwad. Tema nõuu oli, mõisnikkude sugu Eesti maalt hoopis ära kaodata ja oma rahwaga Moskwa tsaari kaitse all wabalt elada. See kauge sihiga ettewõte lõppes niisama õnnetul wiisil, nagu kõik endised sellesarnatsed katsed. Talupojad piirasiwad Koluwere lossi ümber, kuhu palju mõisnikkusi nende eest oli põgenenud. Loss oli wäga kindel ja tema kaitsjad paniwad pääletungijatele meeleäraheitmisega wastu, sest nad teadsiwad, et neil wihaste talupoegade poolt armu loota ei olnud. Neile tuli ootamata wiisil abi. Kuna talupojad parajaste tormi jooksmas oliwad, tungis rüütel Kaspar von Mönnikhusen suure mõisameeste salgaga selja tagant nende kallale. Talupojad sattusiwad kahe tule wahele ja leidsiwad peaaegu kõik surma. Oru Juhan sai raskeste haawatud ja sattus wangi. Teda piinati hirmsal wiisil ja poodi siis wõllasse. Sellega oli talurahwa mäss lõpetatud.
Rahataguja Schenkenberg wõttis weikse Gabrieli oma kaswandikuks ja kandis tema eest isalikult hoolt. Gabriel kaswas oma kasuwendade Ivo ja Christophi seltsis üles, kes temaga umbes ühe wanadused oliwad. Suurt rõõmu ei leidnud wana auus rahataguja oma poegadest ega kasulapsest mitte, sest kõik kolm oliwad üleannetud, taltsutamata loomuga poisid
