77
Gawrilo pääsis imelikul wiisil ja tuli kui põgeneja Oru talusse tagasi. Kauemaks ei wõinud ta siia jääda, sest Tallinnas tunti tema warjupaika. Oru Juhan wiis wäimehe oma laewaga Soome maale. Sest saadik oli Gawrilo kui tina tuhka kadunud. Teda arwati surnuks. Maalile ei maitsnud enam toit ega jook, misgi asi ei teinud talle rõõmu, ta jäi põdema ja kustus aasta pärast nagu küünal õnnetuse kareda tuule käes. Tema poeg kaswas Oru talus wanaisa ja wanaema hoole all priskeks, wallatuks ja kangekaelseks poisiks.
Ühel päewal, kui seitsmeaastane Gabriel üksipäine jõe ääres, paarsada sammu talust eemal mängis, astus üks tundmata mees, kellel peenike nägu, aga jämedad riided seljas oliwad, tema juurde, tõstis ta üles ja andis talle mitu korda suud. Weike mees ei olnud sellega nõuus, waid hakkas karjuma ja püüdis ennast lahti rabeleda, aga wõõras ütles waigistades: „Ära karda mind, Gabriel, ma olen sinu isa.“ Nüüd silmitses poiss teda hoolega ja peenikesed, walust ning waewast wälja kurnatud jooned jäiwad igaweseks ajaks ta mälestusesse. Ta kutsus wõõrast wanaisa juurde, aga see kostis: „Ma ei julge tema ette astuda, sest ta wihkab mind kui sinu ema mõrtsukat. Kui sa suuremaks saad, siis tuleta meelde, et sa suurtsugu mehe poeg oled. Mine Wene maale ja otsi würst Feodor Nikititsh Sagorski üles; ta on minu lihane wend ja sinu onu. Tsaari wiha pärast ei julge tema mind enam wennaks tunnistada,
