75
kus Juhanile kuldraha ja palus märkide abil mõneks päewaks warjupaika. Oru Juhan lükkas kuldraha tagasi, aga wõõra wõttis ta wastu, sest ta nägi nooremehe näost, et see õnnetu inimene ja surmani wäsinud oli. Noormees kandis Wene talupoja riiet, aga tema walgest näost ja peenikesest wiisist oli näha, et ta mitte talupoeg ei olnud. Kui wõõras paar päewa oli puhanud, palus ta jälle märkide abil, et Oru Juhan teda oma sulaseks wõtaks. Juhan täitis ka seda palwet ja ei pärinud wõõra mehe käest muud kui tema hüüdmine. Noormees wastas: „Gawrilo“, ja sest oli Juhanile seks korraks küll. Gawrilo jäi Oru peresse elama, tegi rõõmsa meelega tööd ja õppis Eesti keele imeliku kiirusega selgeks. Oma elulugu ei ilmutanud ta kellegile. Oru Juhan ei küsinud, ja kui teised sest juttu tegiwad, ei wastanud Gawrilo midagi. Esiotsa andis ta oma olemises märku, et kurwad mälestused tema südant koormasiwad; ta sattus aeg ajalt nukra tuju sisse ja walas salamahti pisaraid. Aegamööda kadusiwad need tujud ja Gawrilo näis oma uue elujärjega leppinud olewat. See tuli sest, et tema ja Oru peretütri Maali wahel armastus oli siginenud.
See oli igapidi loomulik. Gawrilo oli kena noormees, peenikese wiisiga, tulise loomuga, rõõmsa meelega; Maali oli metsa warjul kaswanud õieke, õrn, wärske ja puhas. Nad pidiwad teine teist armastama — see ei wõinud teisiti olla. Maali ei teadnud weel õieti, mis armastus oli, ta ei mõist-
