74
taga pärida. Kuulge siis, junker Georg, kui Teil seks kannatust küllalt on, uinutawat juttu oma truualandliku sulase Gabrieli eeselust.“
Agnes nikutas rõõmu pärast punastades pääd, pani käed ristis sülle ja jäi magusalt kuulama.
Gabriel jutustas:
„Kahekümnekaheksa aasta eest, kümme aastat enne suure Liiwi sõja hakatust, elas Jägala jõe orus, allpool suurt koske, kaugel tuntud kütt ja kalamees, keda Oru Juhaniks hüüti, oma naise ja ainsa tütriga. Nime poolest oli Oru Juhan Pirita kloostri pärisori, elas aga kui waba mees ja tasus oma orjamaksu sel wiisil ära, et nädalas teatud hulga kalu ja jahisaaki kloostrisse wiis; suurema jao müüs ta Tallinnas ära, tõi säält mitmetsugu kaupa maarahwa tarbeks kaasa ja sai aegamööda jõukaks meheks. Ta rääkis Saksa keelt selgeste, mõistis lugeda, kirjutada ja kui waja — ka Tallinna kaupmehi tüssata, kes teda muidu wäga hästi sallisiwad. Räägiti ka, et temal jõe suus weike laew peidus olnud, millega ta Soome maal kaupa ajamas käis. Tema rikkuse pärast oli temale ammugi nõuu antud, ennast pärisorja seisusest lahti osta. Oru Juhan ei kostnud, selle pääle ei ega jah, waid lõi käega ja andis märku, et ta paremaid aegu ootab. Muidu on temast weel ütelda, et ta hää pereisa oli ja naest ning last hellaste armastas.
Ühel päewal tuli Oru peresse tundmata noormees, kes Saksa ega Eesti keelt ei mõistnud; see pak-
