73
kahwatud, aga nägu muidu rahuline ja pilk, millega ta Gabrieli pääle waatas, õrna osawõtmist täis.
„Jutustage mulle oma elust,“ ütles Agnes wagusalt.
„Minu elust?“ hüüdis Gabriel imestades. „Mis mul sest weel palju jutustada jääb? Teie teate juba, kes mina olen ja kui palju ma wäärt olen. Ma arwasin, et Teil kõigewähemat himu ei ole, minusugusest weel rohkem teada saada.“
Agnes raputas tõsiselt pääd.
„Sest, mis mina Teie elust siiamaani tean, ei wõi ma weel sugugi arwata, kes Teie olete ja kui palju Teie wäärt olete. Teie ei ole igapäewne inimene, kelle elulugu kahe, kolme sõnaga ära räägitud on. Ütelge, mis tahate, aga ma jään esiotsa ikka weel uskuma, et Teie ennast minu ees halwaks teha püüate. Jutustage mulle kõik, küll ma siis ise näen, mis Teist arwata tuleb. Wõi on Teil mõni saladus hoida, mille äraandmist minu poolt kardate? Teil ei ole usaldust minu wastu?“
„Mull ei ole midagi saladust hoida.“
„Mikspärast ei taha Teie siis minu uudishimu täita?“ tungis Agnes pääle. „Mõtelge, et Teie ise ennast minu sulaseks pakkusite ja sõna kuulda tõotasite. Kas olete juba unustanud, et mina walju meelega junker Georg von Mönnikhusen olen, kes oma sulase poolt tõrkumist ega kangekaelsust ei salli?“
„Mis õige, see õige,“ ütles Gabriel naeratades. „Igal peremehel on õigus, oma teenijate koerustükka
