Lehekülg:Würst Gabriel 1893.djvu/72

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

72

Gabriel kõneles neid sõnu paisuwa häälega, peaaegu pühaliku ettekuulutuse toonil, ja tõsise waimustuse lõke loitas ta pilgus.

„Andke andeks!“ sosistas Agnes. Ta rinnust tungis südant kergitaw õhkamine, ta silmis läikisiwad pisarad, tänu pisarad! Ta ei tahtnud seda meest põlata!

Tüki aega wältas piinlik waikus. Agnese söögiisu oli hoopis ära lõppenud, kuna Gabriel wagusalt söömise lõpetas, siis pää käe pääle toetas ja pehmel murul puhkama jäi. Ta ei julenud silmi Agnese poole üles tõsta, sest ta tundis ennast süüdlase olewat ja sai enese pääle tusaseks.

„Kes pagan kihutas mind kõiki wälja lobisema?“ mõtles ta kahetsedes. „Palju parem oleks olnud, kui ta mind mõneks Saksa krahwipojaks oleks pidanud ja ennast selle tõttu täie usaldusega minu hoole alla andnud. Nüüd on ta tuju jäädawalt rikutud, sõprus lõhutud, usaldus kadunud. Ime, et ta weel silmapilgugi minu ligidal wiibida läbeb. Olen ikka weel noor ja rumal, ja päälegi toore südamega, et waest, maha jäätud tütarlast nii uisapäisa kurwastada ja pahandada wõisin. Kõik ei ole küll mitte minu süü. Miks ta oma seisusega nii wäga uhkustas? See pani mu were keema. Rumal temp on tehtud, pean katsuma wiga kudagiwiisi parandada. Küll ta wõib mind nüüd südame põhjast wihata ja põlata!“

Kui siis Gabriel mõne aja pärast silmi julges tõsta, pani ta määratu imestusega tähele, et Agnese näo pääl kõige wähematgi wihkamise ega põlgamise märki näha ei olnud. Ta paled oliwad küll weidi