6.
Gabriel eksis arwates, et see sõna kui pikselöök uhke rüütlipreili pääle saab mõjuma. Agnes oli küll esiotsa pisut kohkunud, aga järgmisel silmapilgul waatas ta meelitawa umbusaldusega Gabrielile silma sisse ja ütles naeratades: „Teie naljatate?“
Gabriel arwas tugewamat mõõtu waja olewat; tal oli kentsakas himu, rüütlipreili ees oma madala seisusega uhkustada.
„Mina ei ole mitte ainult talurahwa soost,“ ütles ta karmilt, „waid minu ema oli pääle kauba Eesti talupoja, see on: pärisorja tütar ja mina olen pärisorjade wõsu.“
„Mikspärast püüate Teie ennast halwaks teha?“ küsis Agnes nõrga häälega.
„Ma ei püüa ennast sugugi halwaks teha,“ kostis Gabriel kuiwalt. „Teie himustasite teada saada, kes mina olen, ja ma täidan Teie soowi. Teie olete sügawas eksituses, kui arwate, et ma oma sündimise pärast häbenen. Ei sugugi. Ma olen uhke selle pääle, et minu soontes tilk wahwa, aga õnnetu
