63
„Sulasel ei ole õigust, peremehe sõnu kiita ega laita,“ tähendas Agnes naeratades.
„Palun andeks. Edespidi ei tee ma suud lahti, enne kui armuline junker ise kässib.“
Padrikust wälja jõudes sattusiwad nad jalgtee pääle, mis metsadest ja rabadest läbi põhjapoole wiis. Maakoht oli üksik, inimeste elu jälgi oli arwa näha. Paar korda paistis neile lagedamatel kohtadel lapike kollendawat põldu ja endiste külade asemed silma, kuid talurahwa urtsikutest ei olnud muud kui mustad tukid järele jäänud, elanikud aga oliwad Wenelaste ning mõisameeste eest ammugi metsadesse ja linnadesse pelgunud. Maakoha üleüldine pilt ei olnud siisgi mitte kurb ega eluta, sest päike paistis armsaste puhtast, sinisest taewast, linnud laulsiwad ja loodus haljendas küpses, suwises iluduses. Agnese meelest oli see wäga lustilik põgenemine. Wahete wahel, kui isa õnnetus, Kuimetsa ärahääwitamine ja sugulase Delwigi surm talle kogemata meelde tuli, läikis küll pisar ta laugel, aga see ei kestnud kuigi kaua. Imeline rõõmulaul heljus põhjushäälena ühtepuhku ta südames, aga ta häbenes seda awaldada, püüdis tõsine olla ja suud pidada, kuigi tal tuline himu oli, Gabrieli häält kuulda, temaga magusat juttu westa ja koguni naljatada. Gabrielil oli seesama igatsus, aga ta ei tahtnud oma priitahtlikult walitud sulase seisusest wälja astuda; ta pidi sellega leppima, et aeg ajalt altkulmu junker Georgi näo poole piilus, mis kui roosi õis laia kübara warjus õitses.
„Gabriel!“ ütles Agnes tüki aja pärast kartlikult.
