62
„Mõneks päewaks Teie sulane, kellele „sina“ peate ütlema.“
„Kuda wõin ma Teile „sina“ ütelda?“
„Miks mitte?“
„Teie ei ole sugugi sulase moodi Ma kardan, et kui meid iganes koos nähtakse, siis arwatakse Teid ikka rüütliks ja mind Teie kannupoisiks.“
Meie ei wõi paraku tunnistada, et neiu sõnad ja imestaw pilk, mida ta noore mehe toreda kuju üle libiseda laskis, Gabrieli südamele kudagi wiisi haiget oleks teinud.
„Ma kardan, et see kõige wiimne mõte on, mis inimestele meid nähes pähe wõiks tulla,“ ütles ta naeratades. „Mina olen just selsamal mõõdul rüütli nägu, kui wares kulli nägu.“
„Kas Teie ei ole rüütli sugust?“ küsis Agnes ilmasüütalt.
„Ei ole,“ kostis Gabriel kuiwalt; ja Agnese näo päält midagi nagu kahetsust leida arwates, lisas ta weel pisut karmimalt juurde: „Küla’p näete warsi, junker Georg, et mina sulaseks loodud olen. Kui mulle kolm korda „sina“ olete ütelnud, siis saate isegi imestama, kuda see Teile mitte esimesel silmapilgul meelde ei tulnud. Teeme kohe proowi. Mis käsku armuline junker annab?“
„Hää küll, Gabriel,“ ütles Agnes pääd pisut kuklasse wisates, „wõta kimp selga ja lähme teele.“
„Waat’ sedawiisi, see on õige,“ kiitis Gabriel käsku täites.
