61
rasiwad õnnelikult ja paled oliwad sügawa punaga kaetud. Gabriel pidi salamahti tunnistama, et „upsakas rüütlipreili“ üks neist haruldastest inimestest oli, keda mitte riie ei ilusta, waid kes ise iga riiet ilustawad.
„Tere hommikut, junker!“ hüüdis Gabriel lustilikult. „Kuda nimi on?“
„Junker Georg.“
„Wäga hää, Teie jääte junker Georgiks, kuni Tallinna jõuame, ja mina olen nii kaua Teie alandlik sulane Gabriel. Kui tee pääl kellegiga kokku juhtume, kellel wäge ja wõimust küll on, et meid nime nimetamisele sundida, siis olete Teie junker Georg von Mönnikhusen ja mina — mõisa sulane Gabriel, keda junkrile kannupoisiks kaasa antud; sattume aga kogemata rööwlitega kimpu, siis olen mina waene, aga auus talumees ja Teie minu noorem wend Jüts, kellele ma Saksa riided selga olen warastanud. See oleks ime asi, kui kaks meiesugust tubli meest maailmast läbi ei pääseks. Mina oskan mõõgaga pisut ümber käia, Teile jääb püstol enese kaitsmiseks. Loodan, et Teie pauku ei karda?“
„Mina lasen iga linnu lennu päält maha,“ uhkustas Agnes. „Ärge unustage, herra Gabriel, et ma sõjapääliku tütar ja sõjameeste keskel üles kaswanud olen.“
„Tõsi, tõsi, seda tuletasite mulle juba waremalt korra meelde. Wäga rõõmustaw, junker Georg, et sõjas hästi harjunud wägimees olete, aga pidage meeles, et mina mitte ,herra Gabriel‘ ei ole.“
„Mis Teie siis olete?“
