59
wiisil Gabrieli weel korra, weel ühe ainsa korra näha saab.
Korraga hakkas Agnese süda kangeste tuksuma ja wärisew õhkamine kergitas ta rõhutud rinda. Waremete wahelt tuli meesterahwa kuju nähtawale ja hakkas metsa poole liikuma. Mees oli kaugel, tema küljes ei olnud midagi iseäralikku tundemärki, olgu siis, et ta suurt kimpu seljas näis kandwat, aga Agnes tundis ta kohe ära. Oleks Gabriel nüüd häkiste elusalt ja terwelt ta ette astunud, Agnes oleks talle wist rõõmu pärast nuttes kaela ümber kukkunud. Et see aga tüki aega kestis, enne kui Gabriel metsa sõrwale jõudis, siis leidis Agnes mahti, oma mõtteid koguda ja tundmusi korraldada, nagu see hästi kaswatatud rüütlipreili kohus on. Ta astus tulijale mõne sammu wastu ja ütles lahkeste — ainult lahkeste:
„Wenelased oliwad juba ära läinud?“
„Küla’p wist,“ kostis Gabriel naeratades, „sest muidu seisaks Teie alandlik sulane waewalt terwe nahaga Teie ees. Aga miks Teie metsast wälja tulite, preili Agnes?“
„Mul läks aeg oodates igawaks ja mul oli kange himu näha, mis — mis meie mõisast saanud. Kas meie ei wõiks nüüd weel korraks sinna tagasi minna?“
„Ei, preili Agnes, ärge seda himustage!“ ütles Gabriel tõsiselt. „Ma mõistan küll, et Teil raske on kallist kodupaigast lahkuda, aga Teie õrn süda ei saaks koledat waadet ilma põrutuseta wälja kannatama. Päälegi wõiksiwad Wenelased häkiste tagasi tulla.“
