Lehekülg:Würst Gabriel 1893.djvu/58

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

58

aga Gabriel ei tulnud ega tulnud. Agnese süda hakkas walutama. Wahetpidamata kuulatas ja waatas ta sinnapoole, kus ta mõisa teadis olewat. Mitmel korral arwas ta kuiwanud raagude prõginat kuulwat ja kargas siis rõõmsa ehmatusega püsti, aga ikka oli see eksitus. Rõhuw, kipitsew ahastus täitis aegamööda Agnese hinge, kohutawad pildid libisesiwad ta waimusilma eest mööda. Kordagi ei mõtelnud ta selle pääle, mis temast enesest saab, kui ta üksi peaks põgenema, aga kramp asus ta südamesse selle mõtte juures, et ta Gabrieli enam ei peaks nägema. Mis tarwis siis weel põgeneda?…

Agnes ei suutnud südame piina kauemine kannatada. Häkiste kargas ta üles ja tõttas metsa sõrwale. Siin jäi ta kohkudes seisma. Kuimetsa mõisast ei olnud muud järele jäänud, kui aurawad aherwarred; katus oli kadunud, suitsenud müürid kerkisiwad hoopis wõõral näol sinise õhu sisse. Inimestest ei olnud midagi näha ega kuulda. Kuhu oli Gabriel jäänud? Oliwad Wenelased tõeste ära läinud, wõi oli Gabriel nende kätte sattunud?

Wiimne mõte pani Agnese põlwed wankuma. Ta oli kuulnud ja osalt oma silmaga näinud, kuda selle hirmsa sõja ajal wangisid piinati, tule pääl pikkamisi küpsetati, katlas elusalt keedeti ja nõnda edasi. Kohutawa selgusega wilksasiwad need koledad kujutused Agnese erutatud waimusilma eest mööda ja siisgi tundis ta himu, otsekohe sinna joosta ja enesega niisama teha lasta, ainsa lootuse pärast, et sel