55
olemise ajal misgi hädaoht peaks ähwardama, siis andke mulle pauguga märku.“
„Paljast märku?“ mõnitas Agnes. „Kas arwate, et rüütel Mönnikhuseni tütar ennast ise kaitsta ei suuda, kui tal laskmise riist käes on? Uskuge mind, ma olen wäga osaw kütt.“
„Waeh?“ kahtles Gabriel.
„Kas tahate proowi näha?“ hüüdis Agnes püstoli tõstes. „Kas näete seda üksikut käbi sääl kuuse otsas?“
„Jätame proowi parem teiseks korraks,“ heitis Gabriel kähku wahele. „Ma usun ilma selleta, et Teie kardetaw püssilaskja olete, aga paugutamiseks ei ole praegune silmapilk hästi walitud. Põgenejate parem kaitsja on ettewaatus ja waikus… Kas wõin loota, et Teid siitsamast paigast terwelt jälle leian?“
Agnes nikutas tummalt pääd ja Gabriel sammus metsa sõrwa poole.
„Herra Gabriel!“ hüüdis Agnes talle järele.
Gabriel waatas imestades tagasi. Agnes jooksis talle wastu, sasis iseäraliku tuhinaga ta käest kinni ja ütles paluwalt: „Ärge olge liigjulge ja tulge terwelt tagasi!“
Gabriel waatas neiule uuriwalt silmi ja leidis säält kaastundmuse kõrwalt weel mõnda muud, mis tema südant silmapilguks imelise õnnetundmusega täitis. Ta hääl wärises weidi, kui ta naljatades ütles: „Ärge minu eest kartke, preili Agnes; ma olen kawal rebane, kes kergeste lõksu ei lähe. Mul on suurem mure, et Teile siin üksipäine metsas midagi
