54
luurama lähen, kas Wenelased Kuimetsast lahkunud. Walitseb sääl wagane lugu, siis tuustin laagri ja mõisa waremed läbi; wahest puutub mulle otsides mõni tulest ja riisumisest üle jäänud räbal ehk ka natuke toiduwara silma, mida meil ju ka hädaste waja on. Walge on käes, ma wõin katse kohe käsile wõtta.“
„Ei, ei!“ hüüdis Agnes häkiliselt pääd raputades.
„Mikspärast ei, ei?“ imestas Gabriel.
„Ma ei taha, et Teie minu pärast oma elu pandiks panete.“
„Ma ei mõtlegi oma elu pandiks panna,“ naeratas Gabriel. „Ega ma ometigi uisapäisa Wenelaste otsa ei jookse. Ma kardan ju neid, kui tuld, nagu ise teate, aga kui nad oma teed on läinud, mis neist siis enam karta?“
„Kas ma wõiksin siis ka kaasa tulla?“ küsis Agnes kartlikult.
„Ei, see ei lähe korda,“ kostis Gabriel järsku ja külm wärin käis ta nahast läbi, kui ta selle hirmsa waate pääle mõtles, mis noore tüdruku silma öösese wõitluse ja riisumise paigal ootas. „Teie elu on liig kallis, preili Agnes, sest Teie peate seda oma isale ja oma — peigmehele hoidma.“
Wiimse sõna juures ilmus peenike korts Agnese kulmude wahel.
„Hää küll, minge ja waadake,“ ütles ta jahedalt.
Gabriel wõttis laetud püstoli põuest ja andis selle Agnese kätte, üteldes: „Kui Teid minu ära-
