Lehekülg:Würst Gabriel 1893.djvu/51

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

51

sest mets oli mõisameestest kaugele ära laastatud ja arwaks tehtud. Gabrielil oli iseäralik tuhin, oma kallist koormat hädaohust wõimalikult kaugele kanda. Ta ei teadnud isegi, mis asi seda koormat tema meelest korraga nii kalliks tegi; see oli ju ometigi upsakas rüütlipreili, wihatud mõisameeste pääliku tütar, keda ta praegu käte pääl kandis, aga siisgi ei mäletanud Gabriel ühtegi wägitegu, mis temale eluajal suuremat rõõmu oleks teinud. Paksus padrikus jäi ta wiimaks sügawaste hinge tõmmates seisma. Ta oli weidi wäsinud, aga täieste õnnelik.

Kui Agnes jälle oma jalgel seisis, pakkus ta Gabrielile läikiwail silmil ja õhetawail palgil kätt.

„Kuda pean ma teid tänama?“

„Tänama?“ kostis Gabriel naerdes. „Teaksite Teie, kui suurt nalja see pakkujooksmine mulle tegi, siis ei tänaks Teie mind, waid nõuaksite päälegi weel minu käest tänu.“

„See tegi Teile — nalja?“ kordas Agnes wenitades ja tõmbas käe ruttu tagasi.

„Selget, puhast nalja,“ tõendas Gabriel lustilikult. „Läheksin hää meelega mõisa tagasi waatama, kas sääl weel mõnda rüütlipreilit ei ole, kes minu abi tarwitada wõiks.“

„Siis minge!“ ütles Agnes wäga kähku.

„Jah, aga kui Wenelased mind sisse ei lase?“

„Kas Teie neid nii wäga kardate?“ küsis Agnes pilgelikult.

„Nägite ju ise, kui wiledaste ma nende eest pakku jooksin.“