50
arwan rüütel Mönnikhuseni ära tundwat. Kas näete punaste sulgedega kübarat? See on tema.“
„Isa!“ hüüdis Agnes järsku üles karates. „Isa, kuule mind! Isa, armas isa, mina olen ju siin, Agnes!“
Gabriel tahtis ka hüüda — ja tema wägew hääl oleks wist kaugemale kandnud, aga — olgu see kartuse pärast, et wali hüüdmine põgenejaid weel enam wõiks hirmutada ja suurema kiirusele awateleda, olgu see muu teadmata põhjuse pärast — ta hääl jäi rindu kinni. Agnes kordas hüüdmist mitmel korral, aga keegi ei wõtnud teda kuulda; ratsanikud ei pööranud kordagi pääd ja warsi oliwad nende kujud pimedusesse kadunud. Agnes rõngutas meelt ära heites käsa.
„Surma hirm teeb inimesed kurdiks,“ ütles Gabriel naeratades.
„Minu isa ei karda surma,“ kostis Agnes uhkusega.
„Wõib küll olla, aga ma arwan siisgi, et elu talle armsam on ja et ta Teie rõõmuks weel kaua elada himustab. Olgu see Teile hääks eesmärguks, preili Agnes. Nüüd ei ole Teil enam kõige wähemat põhjust surma igatseda. Meie peame tõsiselt elu nõudmiste pääle mõtlema. Koit hakkab pea kumama, Wenelased wõiwad igal silmapilgul siin olla. Metsas on ainus pääsemine. Sääl wõime puhata ja aru pidada, mis edespidi teha tuleb.“
„Jah, põgeneme, põgeneme,“ ütles Agnes otsekui unest ärgates.
Ilma tõrkumata laskis ta sündida, et Gabriel teda uueste käte pääle wõttis. Nad jõudsiwad warsi metsa sõrwale, aga Gabriel ei pidanud weel kinni,
