48
„Ärge puutuge minusse!“ palus Agnes lõõtsutades. „Ma tahan siia jääda ja surra.“
Sellega ei olnud Gabriel nüüd jälle sugugi nõuus. Ta üles walju häälega: „Teie ei tohi surra, preili von Mönnikhusen. See ei ole weel sugugi kindel, et Teie isa surnud wõi wangi sattunud on, aga kui ta Teie surma kuuleb, siis wõiks see sõnum tema kallist elu küll lühendada.“
Agnes tõusis järsku üles.
„Arwate Teie, et minu isa weel elab?“ küsis ta, Gabrielile uuriwalt silma waadates.
„Ma ei arwa seda mitte üksnes, ma usun seda kindlaste,“ kostis Gabriel.
„Mikspärast Teie seda usute?“ päris Agnes jälle ärkawa umbusaldusega.
„Ma nägin palju inimesi mõisast põgenewat — nende seas ka Teie armsat peigmeest,“ lisas Gabriel weidi kahjurõõmulikult juurde.
„Tema põgenes — enne mind?“ kogeles Agnes nägu kõrwale pöörates, sest ta kartis häbipuna näidata, mis talle palge tõusis.
„Kõige esimeste seas ja kõige imelikuma kiirusega,“ tõendas Gabriel ilma armuta. „Ärge tema elu eest kartke, preili Agnes; ma ei usu, et Wenelased teda iganes kätte saawad, kui neil tiiwu seljas ei ole. Wenelased on siin jälle kord näidanud, et neil ümberpiiramise sõjas osawust ja kawalust puudub. Nad teadsiwad wist, et kõik mõisamehed laagris joobnud on ja wõisiwad kerge waewaga walwamata wärawast sisse tungida, aga kõrget aea-