Lehekülg:Würst Gabriel 1893.djvu/46

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

46

„Ei, mina ei liigu siit paigast, kuni tean, mis mu isaga…“

Sõna tardus Agnese suus. Ta selja taga kõlasiwad karedad sõnad tundmata keeles.

„Kas tahate Wenelaste kätte sattuda?“ ütles Gabriel peaaegu ähwardawalt.

„Ei, ei!“ karjatas Agnes wärisedes ja hakkas abi otsides kahe käega noore mehe tugewast käewarrest kinni.

Gabriel wõttis neiu nagu wäetima lapse käte pääle ja jooksis trepist alla, aeast läbi raudse jalgwärawa poole, mille teised põgenejad juba lukust lahti murdnud oliwad. Hädawaewalt pääsis ta oma õrna koormaga põgenejate trüginast läbi lageda wälja peale, kus mustad warjud üksikult ja salgakaupa liikusiwad.

„Pange mind nüüd maha,“ palus Agnes sosistades.

Gabriel kuulas, kuigi kahetsedes, sõna ja nad tõttasiwad nüüd käsi käes üle lagendiku sinnapoole, kus metsa sõrw tumeduste kumas. Juba paarikümne sammu pärast kukkus Agnes walusaste hoigades põlwili.

„Mis wiga?“ küsis Gabriel.

„Ma olen jalaga wastu kiwi tõuganud,“ hoigas Agnes.

„Teie olete palja jalu, preili Agnes?“

„Mitte üksi palja jalu, waid ka…“

Kaugemale ei suutnud Agnes rääkida, häbi lämmatas ta hääle ära. Ta wäetikene oli ju — woodist pidanud põgenema. Ilma aega ja sõna raiskamata kiskus Gabriel oma pika ülikuue seljast, mässis selle neiu õrna keha ümber, tõstis kalli kimbu