45
Kära kostis ligemalt — wist oliwad Wenelased mõisa sisse tunginud. Häkitselt kukkus Gabrielile uhke rüütlipreili jälle meelde ja — nüüd oli kõik kahtlemine lõpetatud. Kuna ta suurte sammudega aeast läbi mõisa poole tõttas, kõlisesiwad mõned aknad, üks uks läks raksudes lahti ja mõned mustad kujud tormasiwad Gabrielist mööda. Ta tahtis uksest sisse tungida, aga sääl trügis suur hulk põgenejaid hirmsa hooga wälja ja tegi sissepääsemise täitsa wõimataks. Gabriel pidi taganema. Keegi tõukas mööda rutates küünarnukiga ta külge. Gabriel arwas junker Risbiteri ära tundwat.
„Kena peigmees, kes putku paneb ja pruudi hädasse jätab!“ mõtles Gaariel hambaid kiristades ja Risbiterile rusikat järele raputades.
Häkiste kõlas teise korra päält wali kiljatamine Gabrieli kõrwu. Ülespoole waadates nägi ta balkoni pääl walget kuju kumawat; ühtlasi märkas ta, et aea poolt kitsas, keeruline trepp balkoni pääle wiis. Gabriel jooksis wiibimata trepist üles.
„Kes sääl on?“ karjatas Agnese hääl talle kohkunult wastu ja walge kuju sirutas käed tõrjudes wälja.
„Hää sõber,“ kostis Gabriel poolwaljuste. „Ma tahan Teid põgeneda aidata, preili Agnes, kas lubate?“
„Kus mu isa on?“ küsis Agnes ahastades.
„Seda ma ei tea. Waadake, kuda kõik põgenewad — wahest on ka rüütel Mönnikhusen nende seas. Mõtelge enese pääle, preili Agnes!“
