43
sed tuled kustumas, kuna mõisa aknatest weel walgus säras. Arwa oli siin ja sääl weel segaseid hääli, lora ja tralli kuulda.
Gabriel kõndis mõisa aknate alt läbi ja sattus rohuaeda, mida wana Mönnikhusen tütri rõõmuks mitte sõjameeste tallermaaks ei lasknud teha. Wärske rohu ja lillede lõhn lehwis tulijale meelitades wastu. Gabriel wõttis nõuuks, siia öömajale jääda. Õunapuude alt leidis ta pehme rohuplatsi ja heitis pikali. Maapinna niiskus ja öösene õhk ei wõinud tema raudse kehale midagi paha teha.
„Homme rändan edasi.“ mõtles ta uinudes. „Tühi temp, et siia wahtima jäin. Ma ei mõista, mis asi mind ülepää siia kihutas. Mis mul siin otsimist on? Olen ma tõeste weel nii lapselik, et seda upsakat tüdrukut teist korda näha himustasin, wõi oli mul mõnda muud põhjust? Ei, õigust ütelda, muud põhjust mul ei olnud. Ega ma ometigi mõisameheks ei tahtnud hakata! See tähendab: mina, kes oma kakskümmendseitse aastat auuga turja pääl kannan, olen siisgi weel nii halp ja edew, et iga ilusa näo järele lippan, mis mulle tee pääl põigiti ette juhtub. Wäga hale tunnistus minu mehise meele ja mõistuse kohta! — Weider lugu, et ta just selle totra Risbiterile läheb. Kuda tahab ta ennast nüidsel kardetawal ajal sarnatse kõikuwa pilliroo pääle toetada? Imelik! — Aga mis minul sellega asja? Seisuse ja kõrkuse poolest on nad teine teise wäärilised. Elagu õnnelikult wõi õnnetumalt, minul on see ükspuha.“
Selle karmi mõttega jäi Gabriel rahuliste magama.
