38
„Sa oleksid hää meelega näinud, et tema teiste noorte meeste seas kõige tugewam ja osawam oleks olnud. Pai laps, ära üleliiga kurwasta. Pisukene äpardus wõib igaühele juhtuda. Kui neiud kõiki neid noori mehi põlgaksiwad, kes korra sadulast maha on lennanud, siis ei saaks nad ialgi mehele.“
„Aga kui ma mehele ei tahagi minna?“ ütles Agnes järsku.
Mönnikhusen pahwatas suure häälega naerma.
„Sa ei tahagi mehele minna? Hahaha! Küll ma neid tüdrukuid tunnen! Arwasin sind teistest tütarlastest targema, otsekohesema olewat, aga nüüd ma näen, et kõik ühetaolised olete. Mõned preilid lasewad endid ju weel altari ees pooltundide kaupa paluda ja meelitada, enne kui jah ütlewad. Neitsilik häbi on hää ja kallis asi, aga igal asjal olgu oma mõõt.“
„Mina ei häbene ialgi tõtt rääkida,“ ütles Agnes uhkusega.
„Tühi jutt, kõnekõlks! Miks sa siis tõtt ei räägi? Tahtsid mulle midagi tähtsat asja teada anda, aga siiamaani ei ole ma weel ühtgi tõsist sõna sinu suust kuulnud. Keeritad nagu kassikene palawa pudru ümber. Ma näen, sul kipitab midagi südame pääl, muidugi mõni tühi asi, aga neitsilik häbi keelab sind, oma lihase isale nii palju usaldust näidata, et temale selget tõtt tunnistaksid. Eks ole õige, mu häbelik tütrike?“
Agnese silmis oli isa esimeste sõnade juures iseäralik lõke wälkuma hakanud. Wiimse küsimise pääle
