36
„Ei, ei! Ma tahtsin sinu käest midagi küsida. Kas sa arwad… kas sa mõtled —“
„Noh?“
„Kas sa usud, et… et junker Risbiter niisugune mees on, nagu näituseks sina oled?“
„Hoho!“ naeris Mönnikhusen. „Weider küsimine. Ega ta ometigi naesterahwas ei ole!“
„Ma tahtsin ütelda: kas ta on nii wahwa, nii auus, nii õiglane, nii hää —“
„Noh, mis weel?“
„Ühe sõnaga, kas ta on selle wääriline, Kaspar von Mönnikhuseni wäimeheks saada?“ lõpetas Agnes wahwaste.
„Oi, oi, Agnes,“ imestas wana rüütel, „ma ei teadnudgi weel, et sina nii uhke oled. See on tõsi, meie sugukond on wana ja kõrge auu sees, sinu lihane onu, minu wend, oli piiskop ja walitsew würst —“
„Ma ei räägi meie sugukonnast,“ ütles Agnes ruttu wahele, „ma küsisin ainult, kas sa Risbiteri sinu enese wääriliseks arwad.“
„Kui ma ise teda oma wäimeheks olen walinud, juba ta siis ka ikka selle suure auu wääriline on. Wõi on sul selle kohta wahest midagi kahtlust?“
„Mul ei ole weel aega olnud, teda ligemalt tundma õppida.“
„Seda parem. See ei ole ilmasgi hää, kui noor tütarlaps üht meesterahwast ligemalt tundma õpib.“
„Ka siis mitte, kui sest meesterahwast tema tulewane abikaas peab saama?“
