34
oma tundmusele maad ja see tundmus ütles: Hans on walelik, wilets hoopleja, näo poolest inetu, jõu poolest nõrk, ühe sõnaga mitte nii, kuda õige meesterahwas peab olema. Ma ei wõi tema pääle ialgi uhke olla ja tema ei wõi mind ialgi kaitsta. Mul ei ole enam mingisugust usaldust tema wastu, kuda wõin ma siis tema tõotust uskuda, et ta mind õnnelikuks tahab teha?
„Agnes!“ hüüdis isa hääl ukse tagant.
Agnes kargas kohkudes püsti, aga ta ei kostnud mitte kohe hüüdmise pääle. Esimest korda ärkas kangekaelsuse ja wastupanemise himu tema lapselikus südames. Mikspärast sundis isa teda wastu tahtmist mehele minema? Kentsakas lugu! Tänini ei olnud Agnesele kordagi meelde tulnud, et isa teda „sundis.“ Ja nüüd?
Uks läks lahti ja wana Mönnikhusen pistis pää prao wahelt sisse.
„Kuhu sa nii kauaks jääd, Agnes?“
Agnes wõitles iseenesega. Pidi ta wälja rääkima, mis ta südant koormas, wõi suud pidama ja waikselt kannatama, mis isa tema pääle pani? Rääkimise himu jäi wõitjaks.
„Kas ma tohin sinuga sõna rääkisa, isa?“ küsis Agnes kartlikult.
„Hohoo, millal sa seda siis mitte ei ole tohtinud?“ kostis Mönnikhusen hääs tujus ja astus tuppa. „Mis sul on, tütrikene? Sa oled näost kahwatu, otsaesine kräsus, mokad wingus — mis see
