32
siwad mängijate ümber, kiitsiwad waljuste neid, kes kõige suuremat rammu ja osawust näitasiwad, ja pilkasiwad kibedaste neid, kes endid wõita lasksiwad. Kõige waljemine kohas päältwaatajate naer, kui Hans von Risbiter, keda Delwig odapistmise pääle wälja oli kutsunud, sadulast maha lendas. Seda nähes tõusis Agnes järsku üles ja läks balkoni päält ära. Teistest naesterahwastest ei läinud keegi ta järele, sest nende tähelepanemine oli põnewusega wõidumängu pääle juhitud. Agnes tõttas üksipäine oma kambrisse, kus ta nõrkedes tooli pääle langes. Ta süda oli raske, pää segaseid mõtteid täis; tal oli üks ainuke selge tundmus: paha meel Hans von Risbiteri wastu.
Agnes oli kui ilmasüüta laps walju isa ja õrna ema hoole all üles kaswanud. Ta ei tundnud seni muud häda ega õnnetust, kui seda, mis sõja läbi sündis; sõja häda tundis ta küll põhjalikult, sest ta oli just niisama wana kui suur Liiwi sõda — 18 aastat. Kõige wähem tundis Agnes oma enese südant. Sel ajal ei olnud ju romaanide lugemine weel mitte rüütlipreilide harjunud ajawiide ja Agnes von Mönnikhusenile oli see uueaegne, odaw ja hõlbus südameteaduse kursus 18 aastases wanaduses weel täieste tundmata asi. Agnes teadis nii palju, et neiud, kui nad umbes 20 aasta ümber wanaks saanud, wanemate tahtmist mööda mehele lähewad; tehtakse toredad pulmad ja siis sõidab noor abielupaar oma mõisa ja elab sääl lustilikult — kui aga sõda lubab. Koos elades pidi nõnda nimetatud armastus iseenesest tulema, ja see oli Agnese meelest üsna loo-
