1.
See oli kena, soe suwine päew Lõikuse kuu hakatusel 1576. Armsalt ja rahuliselt säras päike Harju maa üle, aga maakoha pilt, mida päikese ja soojuse kiired läbipaistwa kuldse uduga katsiwad, ei olnud südant rõõmustaw ega silmi meelitaw. Umbrohu ja ohakatega kaetud põllud, ära põletatud mõisade ja külade aherwarred — need oliwad maakoha tähtsamad tundemärgid. Rikas ja rõõmus Harju maa oli 18 aastase sõja läbi suuremalt jaolt waikseks kõrbeks muudetud, kus Sakslased ja Poolakad, Wenelased ja Rootslased aeg ajalt endise rikkuse riismeid laastamas käisiwad.
Maantee pääl, mis Tallinnast Paidesse wiib ja sel ajal kõige wiletsamas korras oli, sõitsiwad neli ratsanikku, kõik noored mehed Saksa moodi riides ja silmanähtawalt hääs tujus. Kõige lustilikum oli üks nende seast, kelle jumekas, paraku ka pisut lollakas nägu tema tulipunaste juuste ja kihwadega wõidu läikis. See noorsand ei andnud oma toreda täkule silmapilkugi rahu, lobises ja trallitas wahetpidamata,
