Lehekülg:Würst Gabriel 1893.djvu/29

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

29

pääle waadata, õigusega kõigi nägude pääl pilkawat naeratust näha kartes.

„Sa oled oma kätt rüütli wastu üles tõsta julenud, seda pead sa kahetsema,“ ütles ta wiimaks kogeledes, pööras jala päält ümber ja tõttas kiirel sammul minema. Sõjameeste naer kohas ta järele. Gabriel oli enesele kerge waewaga ja ilma tahtmata hulga sõpru kaela sobitanud. Pool laagrit jooksis kokku, seda julget meest wahtima, kes wihatud Risbiterile õpetust oli andnud. Lahkumisest ei lastud teda juttugi teha ja — õigust ütelda — ta ei kippunud isegi üleliiga minema. Üks salahääl ta südames sundis teda paigale jääma.