26
„Oh seda häbemata waleworsti! Mina ei pannud seda walet tähelegi, muidu oleksin temale mõõgateraga kohe sündsa wastuse andnud. Mina peaksin hobuse seljast maha kukkunud olema? Ei seda juhtu. Sa tead ju, kui osaw ratsutaja mina olen. Oh Agnes, küll on minul sinu pärast wõitlemist ja walu kannatamist! Kõik on minu pääle kadedad, kõik püüawad mind tõrwata ega hirmu kõige inetuma wale eest tagasi. Aga ükspuhas — tehku nad, mis tahawad, mina neid ei karda, nii kaua kui ma tean, et sina mind armastad. Anna mulle musu, Agnes.“
„Ei anna,“ ütles Agnes järsku ja kiskus enese Risbiteri käte wahelt lahti.
„Mis see tähendab?“ turtsus Risbiter. „Eks ma ei ole sinu kihlatud peigmees, miks sa mulle musu keelad? Sa pead mulle musu andma!“
„Pärast pulmi!“ kostis Agnes ja lippas naerdes kambrist wälja.
Pahas tujus läks Risbiter õue pääd lahutama. Telkide wahele astudes nägi ta määratu imestusega seda inimest, kes temale täna nii palju tuska teinud, sõjameeste seltsis istuwat. Risbiter oli loomu poolest argpüks, aga teatawalt on need wiina mõju all kõige suuremad kisakõrid ja riiuotsijad. Gabrieli nähes süttis kõik junkri rindu korjatud wiha korraga põlema.
„Sina koer!“ kärgatas ta Gabrieli pääle. „Kuda julged sa weel minu silma ette tulla? Mis sa otsid siit?“
