24
„Ma ei tea isegi,“ kostis Agnes mõttes.
„Mis jutt see nüüd jälle on: sa ei tea isegi? Eks sa ole minu ki—kihlatud pruut! Sa pead mind armastama. Hans von Risbiter ei lase ennast mitte narrida, kas kuuled?“
Wiimased sõnad kõlasiwad nii ähwardawalt, et Agnes wõõrastades üles waatas.
„Teie olete joobnud, junker,“ ütles ta kergeste punastades. „Laske mu käsi lahti!“
Risbiter ei lasknud kätt mitte lahti, waid langes korraga prantsatades neiu ette põlwili maha ja ütles nutuliselt: „Oh, ma olen üks õnnetu inimene, kõik on minu wastu! Anna andeks, pai kulla Agnes, kui sind pahandasin, aga mu hing on täis, ma ei wõi seda enam kannatada. See pagana Delwig kihwtitab minu elu ära oma pilkamise ja waletamisega. Ma olen tema ees nagu rumal poiss, jänespüks, lorukapukas. Ütle, Agnes, kas sa usud seda, mis tema minu pääle luiskab?“
„Tänini ei uskunud ma seda mitte,“ ütles Agnes tõsiselt.
„Ära usu teda, Agnes! Tema on minu pääle hirmus kade ja püüab mind laimuga mustata. Kuda wõin mina, kes oma käega Dietrich von Fahrensbach’i waenlaste keskelt wangi wõtsin, rumal poiss ja jänespüks olla? Ei, kulla Agnes, mina olen wapper mees ja targa mõistusega. Ma oleksin Delwigi kihwtise suu ammugi kinni sulgunud, aga ma ei raatsi kätt tema külge pista, sest ta on sinu sugulane.“
