16.
Sõidu ajal oli Gabriel Agnest õrnal wiisil mõne ootamata asja pääle ette walmistanud. Siisgi oli Agnese kohmetus suur, kui saan Lasna mäel — Ivo Schenkenbergi telgi ees seisatas.
„Ivo on surnud,“ wastas Gabriel Agnese imestawa küsimise pääle. „Ta oli ju peaaegu minu sugulane; ega see siis imeks ei ole panna, et ta weel enne surma oma toreda telgi minule pärandas. Nüüd on telk sinu oma. Ma kingin ta sulle selle tingimisega, et sa kõik kurwad mälestused tema seest sootumaks ära kaotad.“
„Mil wiisil Ivo suri?“ küsis Agnes.
„Ta langes auusas kahewõitluses.“
„Kelle käe läbi?“
„Ta juhtus lahingus minu käe alla, wõitles kui lõwi ja oleks minu karwa päält teise ilma läkitanud, aga — taewas ei olnud tema poolt.“
Armastusest ja kartusest segatud tundmusega waatas neiu noore mehe poole üles, kes oma wõidust nii alandlikult kõneles.
