Lehekülg:Würst Gabriel 1893.djvu/234

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

234

nikud laagrisse kaasa, aga ärge puutuge nende elu külge! Selle rööwlikoopa wõite paljaks riisuda.“

Wannutades sirutas abtess käed sõjameeste wastu wälja, aga need sasisiwad aega wiitmata ta käewartest kinni ja talutasiwad ta ühes kõige kloostri rahwaga õue pääle. Gabriel jäi üksipäine wahekotta seisma. Kui kõik wälja oliwad läinud, hüüdis ta tasakeste müürihaugust sisse: „Walmis, Agnes?“ — ja esimest korda tuli sel teel Agnese suust rõõmus wastus: „Jah!“

Agnes ei olnud mitte enam kangekaelne — ei koguniste.

Gabriel kiskus kongi ukse lahti — ja Agnes nuttis tema rinnal.

„Waene laps, waene laps!“ ütles Gabriel, neiu juukseid õrnalt silitades.

„Armasta mind, Gabriel, sest ma olen sinu pärast palju kannatanud,“ sosistas Agnes sügawaste hinge tõmmates.

Gabriel wõttis ta kui lapsukese oma käte pääle, kandis ta saani, mässis ta sooja kasuka sisse, astus ise ta kõrwa ja wõttis ohjad kätte. Sõit läks kiireste laagri poole.

Nende selja taga kohas kloostri rahwa hädakisa, raksusiwad kirstud ja kapid kirwehoopide all ja wiimaks segas suure tule kuma ennast tõuswa koidu walgusega…

See oli Pirita kloostri wiimne päew.