233
ses sõjameestest, nende keskel seisiwad wärisedes ja wabisedes mõned kloostri elanikud.
„Põrguline wanamoor, mis oled sa selle ingliga teinud?“ müristas Gabriel, abtessi kurjaste wapustades.
„Armu, halastust!“ ägas abtess, esimese hirmuga põlwili nõtkudes.
„Kas sa tema wastu halastust tundsid?“ karjus Gabriel wihaselt. „Eks ma hoiatanud sind: ära kutsu õnnetust enese ja kloostri pääle! Sa ei hoolinud sest, sinu werejänu oli ärritatud, sa läksid öösel oma ohwrit piinama. Kahetse nüüd! Sinu walitsus on otsas, Pirita kloostri wiimne päew on kätte jõudnud!“
Abtess tõusis häkiste püsti. Ta oli oma julguse jälle leidnud. Ta nägu oli kahwatu, aga ta silmist wälkus wana rüütlisoo painumata uhkus.
„Kes sa oled, ori, et sa Pirita kloostri walitsewa abtessiga sel wiisil rääkida julged?“ hüüdis ta pühalikult.
„Minu nimi on Gabriel Sagorski.“
Abtess läks näost weel weidi kahwatumaks ja ütles palju tasasemalt: „Mõtelge, würst, et see püha paik on, kus Teie seisate. Hoidke ennast püha paika teotamast!“
„See ei wõi püha paik olla, kus põrguline walitseb,“ naeris Gabriel mõrudalt. „Jumalal ei ole rõõmu selle kloostri rikkusest, mis pettuse ja orjade higi läbi on korjatud; saagu siis wähemast auusad sõjamehed sest kasu!“ Ja meeste poole pöördes lisas ta juurde: „Wõtke see tige loom ja kõik kloostri ela-
