232
risse läinud, mitte ennast Jumalale pühandama, waid oma haawatud südant põetama. Sa wihkad mind selle pärast, et ma oma ema nägu olen. Ei, tädi, sa ei ole püha, waid patune inimene. Sa ei ole mind mitte karistanud, waid oma wiha kustutanud. Jumal andku sulle seda andeks!“
Abtess oli näost rohekaks läinud; pärani silmil ja lahtisel suul wahtis ta Agnese otsa. Ta kuiwanud huuled liikusiwad, aga ta ei saanud tükil ajal sõna suust wälja.
„Jah, ma wihkan sind!“ susises ta wiimaks kui wihane uss. „Ma tahan sind igapäew piinata, sind näotuks teha, sind pikkamisi rusuks ja puruks õõruda. Olgu pääle, et ma püha ei ole, aga sinule tahan ma kuradiks olla, nagu sinu ema minu eluõnnele kuradiks oli!“
Põlewail silmil, wahutades ja hambaid kiristades raputas abtess weel korra piitsa Agnese poole, keda sarnane wihkamise palawik enam jälkuse ja haledusega, kui hirmuga täitis, ja pööris siis järsku ukse poole, jäi aga niisama järsku seisma ja hakkas kõigest kehast lõdisema. Wahekojast kostis wali kära ja raskete sammude müdin, mis kiireste lähenes. Müürihaugu läbi paistis hele tule kuma. Kongi uks sai häkiste lahti kistud ja läwe pääl ilmus Gabriel, põlew tulelont käes. Ühe pilguga märkas ta, mis siin oli sündinud. Häkilises wihas sasis ta abtessi kõhnast käewarrest kinni, kiskus ta wahekotta ja tõukas kongi ukse jalaga kinni. Wahekoda kubi-
