231
wad kaks sulast. Kui sa wastu tõrgud, siis kutsun nad sisse.“
Agnes surus käed wastu silmi.
„Sinu pärast, mu ainuke Gabriel, tahan ma seda teotust weel kannatada,“ sosistas ta kuulmata. Siis tegi ta, kuda kästud.
„Nüüd seisa paigal!“ hüüdis abtess peaaegu hõisates.
Piits wihises läbi õhu. Abtess lõi esiotsa pikkamisi, iga hoopi isuga maitstes, iga wermet walge, siidipehme naha pääl salarõõmuga silmitsedes, iga were piiska ahne pilguga imedes — siis ikka kiiremalt ja kiiremalt, nagu piinamise himust ja were jänust erutatud ning joowastatud.[1]
Agnes ei teinud kordagi häält, kuna ta õrn keha otsekui tules põles, aga külm higi tilkus ta otsaesiselt maha, ta huuled wärisesiwad ja suu nurkadesse asus kerge waht. Wiimaks lõppes abtessi jõud ära.
„Miks sa mind piinad?“ küsis Agnes tumedalt.
„Selle pärast, et sa püha naesterahwast oled wihastanud,“ kostis abtess kähisedes ja lõõtsutades.
Agnes raputas wagusalt pääd.
„Sina ei ole püha, tädi, sest sa wihkad mind. Ma tean ka, mikspärast sa mind wihkad. Kui sa ise weel noor tüdruk olid, armastasid sa minu isa. Sa ei ole oma õele ialgi andeks andnud, et isa teda sinust enam armastas. Selle pärast oled sa ka kloost-
- ↑ Lugeja ärgu mõtelgu, et siin ajaloole liiga tehtakse. Piitsaga peksmine oli keskaja kloostrites wäga pruugitaw nuhtlus. Ülepää arwati ihu piinamist hinge päästmiseks waja olewat.
