23
biteri kohta tema kõrwu ei puutunud, Gabrieli südant imeliku rahulolemisega.
Rüütel von Mönnikhusen oli oma kaasalistega juba enne Gabrieli tulekut mõisa tagasi jõudnud ja lõunalauale istunud. Pikk laud oli selle aja wiisi järele toitude ja jookidega nii ülirohkeste kaetud, et meieaegseid inimesi küll wist kolm korda suurem hulk sest täis oleks saanud. Wiinakaarikad ja õllekannud oliwad ühtepuhku liikumas, jutt ei waikinud silmapilkugi. Delwig jutustas Risbiteri äpardust ja püüdis teda igapidi teiste ees naeruks teha. Risbiter katsus temale küll mehe moodi wastu anda ja lugu teisiti pöörata, aga näha oli, et suurem osa päältkuulajatest enam Delwigi kui teda uskusiwad; neid oli wähe, kes Risbiteri pääle mitte kadedad ei olnud selle häbemata õnne pärast, et tema ilusa ja rikka Agnes von Mönnikhuseni omale pidi saama. Agnes oli mõttes ja waatas sagedaste aknast wälja õue pääle, kust sõjameeste kära selgeste üles kostis. Risbiter istus pruudi kõrwal ja püüdis elawa lobisemisega tema tähelepanemist Delwigi juttudest ja naljatamisest ära pöörata, leidis aga nii wähe wastust, et ta wiimaks ise hoopis ära waikis ja südametäiega pää purje pani. Pärast söömaaega sasis ta tuikudes Agnese käewarrest kinni ja talutas ta pool wägise söömasaali kõrwal olewasse kambrisse.
„Mis tembutamine see on?“ algas ta siin raske keelega. „Mi-miks sa täna nii isemoodi oled? Sa ei räägi minuga sõna, ei wasta midagi — mis see kõik tähendab? Ka—kas sa mind enam ei armasta!“
