229
Gabriel õnnega pääsenud wõi tagaajajate kätte sattunud. Umbes tunni aja pärast kõlises kongi ukse lukk. Uks läks lahti ja abtess astus sisse, pahemas käes lühtrit põlewa wahaküünlaga ja mitme nööriga piitsa kandes. Abtessi näost oli näha, et ka tema silma uni ei olnud puutunud. Ta tõmbas ukse enese järel kõwaste kinni, seadis lühtri müürihaugu ääre pääle ja ütles Agnesele, kes imestades asemelt tõusis: „Wõi see ongi sinu armuke?“
Kõik neitsilik uhkus, kõik endine kangekaelsus ärkas selle pilkawa sõna juures korraga Agnese südames.
„See on minu kihlatud peigmees,“ kostis ta rahuliselt.
„Kena peigmees, seda ei wõi salata,“ pilkas abtess. „Ja juba kihlatud? Muidugi sinu isa lubaga ja õnnistusega?“
Agnes ei wastanud.
„Wahest ei teagi sinu isa weel sest õnnest, et oma sulase wõi pärisorja äiaks peab saama? Kuda saab ta Jumalat kiitma, et ainsast tütrest niisugust rõõmu näeb! Priske, jumekas noormees, see tulewane Mönnikhuseni wäimees! Ja missugune julge, kawal kelm! Ta tahtis ju sind minu käest lausa ära warastada!“
Abtess naeris lühidelt ja kähisewalt.
„Wahest annad nüüd ka oma peigmehe toredat nime teada?“
Agnes jäi wait.
„Ma näen kurwastusega, et sa ikka weel kangekaelne oled,“ ütles abtess auuliselt pääd wanguta-
