227
tess waljuste käsa. Saali uks läks lahti, kuus kloostrisulast, kõigil pika wartega sõjakirwed käes, astusiwad sisse ja asusiwad poolkreisis käskjala ümber, kes neid waewalt tähele pani. Seda selgemalt nägi neid Agnes, kelle näost nüüd jälle wiimne weretilk kadus. Ta waatas paluwalt käskjala otsa ja ta rääkiw pilk ütles selgeste: „Põgene, Gabriel! Mikspärast kukutad sa ennast ja mind hädasse?“
„Ma ootan wastust,“ ütles Gabriel rahuliselt. „Kelle lubaga peetakse Teid siin kui kurjategijat wangis, preili Agnes? On see Teie isa tahtmine?“
„Ma ei tea seda,“ kostis Agnes kurwalt. „Mu isa näib mind maha jätnud olewat.“
„See ei ole tõsi. Tema ise kutsub ju Teid enese juurde. Kas tahate minu kaasas isa juurde tulla? Õues ootab meid hobune saaniga.“
Agnese silmis säras wälgu sarnane rõõmuläik, mis aga kohe jälle kustus.
„Ma tulen hää meelega, kui abtess lubab,“ ütles ta wagusalt.
„Kas kuulete, abtess?“ hüüdis Gabriel. „Preili Agnes usaldab mind, tahab minu kaasa tulla. Mikspärast Teie siis weel teda keelate? Mõtelge, et meil wähe aega on.“
„Kes sa oled, et sa minuga nii ülbelt julged rääkida?“ küsis abtess kulmu kortsutades. „Ma ei usu, et rüütel von Mönnikhusen nii ninatarku sulasid omas teenistuses sallib. Mis su nimi on, noor tuulepää?“
„Minu nimi ei tähenda siin midagi,“ ütles Gabriel järsku, sest ta kannatus hakkas katkema. „Teie
