226
saadawa naeratusega. „Kas sa preili Agnest nii hästi tunned?“
Kuna käskjalg weidi kohmetades wastust otsis, kutsus abtess näpunäitega ühe nonne enese juurde ja sosistas talle midagi kõrwa sisse. Selle pääle läks nonne teise seltsis saalist wälja. Käskjalg tahtis midagi ütelda, aga abtess sundis teda uhke käenäitusega waikima. Natukese aja pärast tuliwad nonned tagasi. Nende wahel kõndis Agnes von Mönnikhusen. Ta kandis pikka patukahetseja kuube; ta nägu oli kahwatu, paled hauku wajunud, pilk tume, silmad häkilisest walgusest, mida ta hulga aja pärast esimest korda nägi, tuhnistatud. Teda nähes tuli walus ja wihane hüüdmine käskjala rinnust. Agnes wärises. Ta pilk jäi käskjala kõrge kuju pääl kui tardunult seisatama, weri tõusis talle järsku pähe, ta karjatas waljuste, tuikus ja oleks kukkunud, ’poleks mitte nonned teda toetanud.
„Wiige ta kongi tagasi, ma olen küllalt näinud!“ ütles abtess, kes Agnest ja käskjalga terawalt silmas oli hoidnud.
„Pidage!“ hüüdis käskjalg, nonnedele tee pääle põigiti ette astudes. „Mis olete teie preiliga teinud?“
„Selle üle ei ole mul sulasele otsust anda,“ ütles abtess uhke tõsidusega. „Wiige ta ära!“
Aga käskjalg ei lasknud nonnesid paigast liikuda.
„Enne peab mul selgus käes olema!“ hüüdis ta mürisewa häälega. „Agnes von Mönnikhusen, ma küsin Teie isa nimel, mikspärast kannate Teie seda häbiriiet, mikspärast peetakse Teid siin wangis?“
Enne kui Agnes midagi sai kosta, plaksutas ab-
