Lehekülg:Würst Gabriel 1893.djvu/220

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

220

ümber wihisema hakkasiwad. Wenelastest, kes põgenejaid taga ajasiwad, kaugelt mööda kihutades, tõttas ta walgendawa lagendiku üle omaste järele.

„Pea kinni, Ivo!“ müristas korraga ta seljataga üks hääl, mis wapra mehe wärisema pani. Ta andis hobusele kannuksid.

„Pea kinni, jänespüks!“ hüüdis Gabriel tema järele kihutades. „Sa ei pääse minu käest, sest mul on parem hobune. Ma pistan sulle mõõga kuklasse, kui sa wastu ei hakka.“

Ivo pööras järsku hobuse ümber ja seisatas.

„Mis sa minust tahad?“ urises ta läbi hammaste.

„Ma toon sulle terwikseid teisest ilmast, kus üht meist täna oodetakse,“ wastas Gabriel. „Walmista ennast teele, sest kord wõib niisama hästi sinu kui minu kätte tulla.“

„Ma ei taha sinuga wõidelda, sest sa ei ole inimene, sa oled tont.“

„Kas mäletad weel, kuda ma tondiks sain?“ naeris Gabriel mõrudalt. „Kuda see lugu oli? Kas ma põgenesin wõi langesin auusas kahewõitluses sinu käe läbi, nagu sa Agnes von Mönnikhusenile oled ütelnud?“

„Kust sa seda tead?“

„See on ju tontide eesõigus, et nad igasse kohta sisse pääsewad. Agnese poolt on mul sinule weel tänuwõlg ära tasuda osawa luiskamise eest, millega sa tema aega wiitsid, ja selle inetu tembutamise eest, mida sa oma armastuseks nimetasid.“