219
„Põgene, rüütel!“ maanitses Gabriel tungiwalt. „Sa näed, et sa minust jagu ei saa. Põgene ja ela oma ainsa tütri rõõmuks!“
„Minul ei ole tütart!“ kiristas Mönnikhusen wihaselt. „Ma ei seleta su nägu, aga sa oled wist mõni äraandja meie eneste keskelt. Sa tahad mind pehmeks teha ja oma wiletsat elu päästa, aga sa sured minu käe läbi!“
Suure waewaga kaitses Gabriel ennast wastase wihaste löökide, eest, aga ta ei löönud ise wastu. Tema nõuu oli, rüütlit ära wäsitada ja elusalt wangi wõtta. Saatusel oli teine nõuu. Kuu oli silmapilguks pilwete wahelt wälja tulnud. Kahe wõitleja lähedal paukus püss. Mönnikhusen tuikus ja kukkus häkiste, otsekui wälgust rabatud, tagumiste jalgade pääle tõuswa hobuse seljast maha. Kohe kargas ka Gabriel maha, kummardas ja tõstis langenud rüütli pää üles. Mönnikhusen elas weel, aga ta ei saanud sõna rääkida, waid ajas werist wahtu suust wälja. Püssikuul oli talle rindu tunginud. Gabriel kutsus kaks Wene sõjameest ja käskis haawatud rüütli kantsi ülema würst Priemka telki kanda.
Kui Gabriel säält tagasi tuli ja uueste lahingusse tõttas, oli suurem jagu Saksu ja Rootslasi juba kantsist wälja aetud ja linna poole põgenemas. Wiimsed, kes kantsist taganesiwad, oliwad Ivo Schenkenberg ja neli, wiis meest tema salgast. Ivo wõitles wahwaste, ta mõõk tilkus werest, ta taganes alles siis, kui märkas, et wiimne wõidu lootus kadunud ja kuuwalgel püssikuulid sagedamine ta pää
