215
linn tema wangikoda. Ja mis siis, kui ta teisel päewal kogemata Ivo meestega kokku juhtus ja need teda ära tundsiwad? Gabriel oli ennast oma liigjulguse läbi raske hädaohu sisse satutanud, aga ta ei kahetsenud silmapilkugi seda liigjulgust, ta teadis nüüd ometigi, kus Agnes oli. Hädaohu wastu pidi kawalus aitama.
Gabriel wiitis paar tundi mööda tühje uulitsaid wantsides ära ja läks siis kõrtsi tagasi. Imestusega pani kõrtsmik tähele, et Rootslane, kes paari tunni eest sopase näoga, aga selge pääga wälja oli läinud, nüüd puhta näoga, aga segase pääga tagasi tuli, sest mees tuikus ja lällitas haledal kombel.
„Kas see asi oligi sul linnas ära toimetada?“ nurises kõrtsmik. „Kas sa siin ei märganud pääd purje panna? Arwasid wist mujalt paremat laket leida?“
„Ära pahanda, kõrtsipapa!“ palus Rootslane raske keelega. „Mis tehtud, see tehtud, aga sedawiisi ei tohi ma ennast lossis näidata, sest kommandant on joobnute wastu wali, ta laseks mind waese omaks peksta. Peida mind kuhugile ära, kus ma kakskümmendneli tundi magada wõin, ilma et mind keegi näeks, ja ära tee sest kellegile piiksu!“
Selle pika kõne ajal, mis Gabrieli suus kaugeltgi nii ladusaste ei läinud, kui meie seda kirjutame, leidis joobnud rootslane mahti, kõrtsmikule läikiwa kuldraha pihku libistada ja sel wiisil oma sõnadele imelikku mõju anda. Kõrtsmik unustas torisemise sedamaid ära, talutas joobnud külalise oma paremasse kambrisse, walmistas talle pehme aseme,
