211
„Nonoh, siin oleks neid hoopis teistwiisi wastu wõetud,“ kiitles üks päältkuulaja täie Tallinna kodaniku uhkusega. „Aga kuda wõisiwad nemad teid taga ajada? Teid saadeti ju Lasna mäe aluse laagri wastu wälja, kus tänini ratsawäge ei ole nähtud, kuna teie minu teada kõik ratsa olite. On siis Wenelastel nii wiledad jalad, et hobustega wõidu lasewad?“
„Seep see meie õnnetus oligi, et säälpool keegi ratsamehi ei aimanud; nad kerkisiwad meie silma ees otsekui maa seest wälja ja hakkasiwad meile tuliseid pirakaid pihta laduma.“
„Hm, kentsakas lugu! Ega ometigi see pagana Sagorski sääl juures ei olnud, kellest Ivo Schenkenbergi mehed nii koledaid tükka jutustawad?“
„Tema see just oli — wõtku teda see ja teine!“ wandus Gabriel.
„Kas sa teda oma silmaga nägid?“
„Mina nägin teda silmaga ja tema katsus mind käega.“
„Mis nägu ta on?“
„Ta ei andnud mulle wahtimiseks pikemat aega.“
„Kas tema lõigi su kübara lõhki?“
„See on Gabriel Sagorski kätetöö.“
„Kust sa seda tead, kui sa teda õieti ei näinudgi?“
„Kui ta meie kallale kippus, karjusiwad Ivo mehed tema pääle näidates suure hirmuga „Sagorski, Sagorski!“ — ja pagesiwad kui tondi eest. Mina ei teadnud teda suuremat karta, sest ta ei olnud minu meelest sugugi haruldane lind, waid üsna
