207
tumedat kära kuuldes ja märgates, kuda sääl lugu seisab, oli ta kohe mehed üles äratanud, nendega hobuste selga istunud ja tuule kiirusel mäest alla kihutanud. Nagu wälk langes ta waenlaste kaela, kes ratsamehi nähes ja Sagorski nime kuuldes kohe hirmuga taganema hakkasiwad. Laagritulede segasel walgusel arwas Gabriel ühes põgenejas, kes kõrge, tugewa kaswuga mees oli, Ivo Schenkenbergi ära tundwat ja kihutas tema järele. Ta sai mehe kätte, weel enne kui see mullawalli üle oli jõudnud, ja lõi ta ühe mõõgahoobiga hobuse seljast maha. Selsamal silmapilgul oli Gabriel ise maha karanud ja surnu werise pää üles tõstnud. See ei olnud Ivo, waid lihtne Rootsi sõjamees.
Teda silmates sähwis kentsakas mõte Gabrieli pääst läbi. Ruttu kiskus ta Rootslase seljast kuue, tõmbas selle enese selga, surus Rootslase lõhkise kübara, mis werest nõretas, enese pähe, kargas hobuse selga, kihutas tuhatnelja enese meestest mööda põgenejate järele ja sai wiimsed linna wärawa ees weel kätte. Wäraw sai üles tõstetud ja Rootslaste ning Ivo meeste kannul pääsis ühtlasi ka nende kardetud waenlane linna sisse.
Hilisest ööst hoolimata oliwad linna pääuulitsad weel elu ja liikumist täis. Wiru wärawa juurde oli palju inimesi kogunud, kes tulelontide walgusel weriste päädega koju saadetud sõjamehi wahtisiwad ja wäga wähe kaastundmust awaldades nende üle kibedat nalja heitsiwad. Oli juba teada, et nad Wene wan-
