202
harjutamist“ kindla plaani järele. Kiusamised ja nuhtlused sadasiwad kui rahe Agnese pähe. Ta pidi oma armsaks saanud kambri maha jätma, lihtsasse nonnekongi elama asuma, esmalt ühel, siis kahel ja kolmel päewal nädalas wee ja leiwa juures paastuma, üleüldistel söömaaegadel üksipäine kiwipõrandal toitu wõtma, kuna teised lauas istusiwad; pea seati see wõi teine nonne tema juurde, kes talle päewal ega öösel rahu ei andnud, teda ühtepuhku maanitses, temale sada korda üht ja sedasama palwet ette luges; pea jääti teda jälle nädalate kaupa ainuüksi ja keelati kõigile ära temaga sõna rääkimast. Ainult abtess küsis igal laupäewa õhtul: „Kas ütled?“ — ja Agnes kostis iga piinamise-nädala lõpul muutmata kangekaelsusega: „Ei.“
Wihale ärritatud abtess ei wäsinud uusi nuhtlusi wälja mõtlemast. Ta laskis Agnese ööseks kirikusse kinni panna, sundis teda pärast jumalateenistust trepi ette, kust nonned üles läksiwad, kummuli heitma ja teisi tema keha üle kõndima, laskis ta kenad juuksed maha käärida ja patukahetseja kuue talle selga tõmmata, teda wiimaks kitsasse ja pimedasse kongi wangi panna, kus ta kui raske kurjategija kiwipõrandal põhu pääl pidi magama ja kolmel päewal nädalas wee ja leiwaga leppima, mida talle kitsa müürihaugu läbi jagati. Igal laupäewa õhtul küsis üks kähisew hääl, mille kõla kord korralt kurjemaks muutus, selle haugu läbi: „Kas ütled?“ — ja igakord wastas kongist pehme kannataja hääl, mis kord korralt nõrgemaks läks: „Ei.“
