200
poolest sinu wääriline ei ole. Oleks ta sinu wääriline, siis oleksid sa seda ammugi tunnistanud. Aga see saab kõik salaja toimetatud, warga wiisil pimedais nurkades sosistatud ja — Jumal teab, mis weel ära tehtud.“ (Jälle raputas abtess ennast ja lõi risti ette). „Sa tahtsid oma isa õe eesmärgu järele teha, salamahti kodunt ära jooksta, iseennast ja oma sugukonda kõige suurema häbi sisse kukutada? Kes teab, mis weel oleks juhtunud, kui sa kauemaks Kuimetsa oleksid jäänud!“
„Magdalena Zoege!“ ütles Agnes warjamata põlgtusega, „kui Teie seda nime ei häbene teotada, mida minul auu on kanda, siis tuletage wähemast meelde, et Teie Pirita kloostri abtess olete.“
See etteheide mõjus nii palju, et abtess ägedate sõnade asemel enam kihwtiseid sõnu tarwitama hakkas.
„Otse selle pärast, et ma sinu isa kuulsat nime uue teotuse eest hoida tahtsin, wõtsin ma sinu oma hoole alla,“ ütles ta kähisewalt. „Sa et pääse minu käest, enne kui su kange süda rusuks pekstud, su kurja teele eksinud mõtted hää poole on juhitud.“
„Ma ei wõi uskuda, et mu isa mind siia wangi on pannud.“
„Usu, mis sa tahad, aga kõige päält usu seda, et nende müüride wahel kõik woli ja wõimus minu käes seisab. Sinu isa on kaugel ja ta usaldab mind enam, kui sind; ta ei taha sind silmaga näha, enne kui mina talle wõin tunnistada, et sa selle wääriline oled. Ära karda, et ma su elu wõtan, aga su keha tahan ma waewata, su roojast hinge walusas tules
