20
Oli sõjakäik õnneks läinud, siis sai saak kähku kõrist ja kõhust läbi lastud.
Imelik maa, see Eesti maa! Kaheksateistkümmend aastat oli hirmus sõda kestnud, nii mitmed sõjawäed oliwad siin riisumas ja lagastamas käinud, kõikide käsi oli kõikide wastu olnud — ja siisgi suutis see õnnetu pind weel kodurahwa riismeid ja waenlaste tuhandeid toita!
Sel korral õitses laagris õlle ja toidukraami müüjate wili; nende seisukohtade ümber aelesiwad, prassisiwad, lobisesiwad ja laulsiwad mõisameeste salgad. Gabriel oli sõjamees ja sõjaga harjunud, aga see joobnud rööwlite kari, kes tema kodumaa raswast priiskas, pani ta südame siisgi wihast ja jälkusest paisuma. Ta tahtis juba ümber pöörata ja oma teed edasi minna, kui ta korraga selja tagant rasket kätt oma õla pääle tundis langewat. Järsku ümber pöörates nägi ta enese ees laia näoga sõjameest seiswat, kes temale täie õllekannu nina alla pistis:
„Säh joo, külamees! Sa oled tubli poiss, kellest minu süda rõõmu tunneb. Nägin, kuda sa metsas neli junkrit hüppama panid.“
„Kas seesama oligi?“ hüüti mitmest küljest.
„Seesama neh!“ tõendas laia näoga sõjamees. „Kahju, et ma oma silmaga ei näinud, kuda ta Risbiteri hobuse seljast maha pühkis. See nali on wähemast waadi õlle wääriline.“
„Paras Risbiterile!“ hüüdsiwad hääled ümberringi ja igast küljest pakuti Gabrielile juua. Gab-
