199
ride wahele matta lasta, igawat elu ilma kaebtuseta kannatada, üksiolemisest ja waikusest koguni rõõmu leida? Eks ma näinud, kuda su suu kirikus palwetamise ajal sagedaste lukku jäi, su silm segaselt kuhugile wahtis, kus midagi näha ei olnud? Mitte su Õnnistegija, mitte Jumala ema kõrge kuju ega püha inglid ei seisnud siis su silma ees, waid — hirmus mõtelda! — üks lihalik inimene, üks meesterahwas!“
Abtess raputas ennast, nagu oleks „hirmus mõte“ kehalikult temast kinni haaranud, ja lõi risti ette. Agnes ei lausunud sõnagi.
„Mis on sul selle pääle wastata?“ küsis abtess tumedalt.
„Ei midagi,“ kostis Agnes tasa.
„Kes on sinu armuke?“
See sõna ärritas Agnese sees naesterahwa uhkust.
„Sa oled minu tädi, aga sel wiisil ei tohi sa siisgi minuga rääkida,“ ütles ta üles tõustes.
„Jää paigale!“ põrutas abtess. „Tahad sina, kõlwatu tüdruk, mind õpetada, kuda ma sinuga pean rääkima?“
„Mina ei ole kõlwatu tüdruk.“
„Sina oled niisama kõlwatu kui see, keda sa armastad.“
„Mina ei saa ialgi kõlwatut inimest armastama,“ kostis Agnes külma rahuga, sest tädi üleliigne ägedus hakkas teda põlgtusega täitma.
„Küll edespidi selle eest muretsetakse, et sa teist korda nii sügawasse ei lange, aga praegu oled sa langenud, sest sa õhkad inimese järele, kes seisuse
