198
„Ma olen sind nüüd küllalt uurinud, ma tunnen sind läbi ja läbi,“ algas abtess wäga tõsiselt. „Sa oled kawal, salalik ja tigeda südamega.“
„Tädi!“
„Ole wait! Ma näen su hinge põhjani. Ma lootsin helduse ja lahkusega sinust nii palju wõitu saada, et sa mulle ilma sundimata kõik oleksid tunnistanud, nagu laps emale. Sa ei ole seda mitte teinud — see on halb märk.“
„Mis asja pidin ma tunnistama?“
„Sinul on patune armastus südames!“ ütles abtess tasase, läbitungiwa häälega.
Agnes kahwatas ära; ta ei kostnud sõnagi.
„Sinul põleb patune armastus südames,“ kordas abtess ilma armuta, iga sõna pääle rõhku pannes. „Lugu näib tõsine olewat, sest sa ei punasta ära, sa lähed näost walgeks kui lubjatud sein. Ma loodan, et sa minu ees asjata salgama ei hakka. Ma olen naesterahwas ja mul on teraw silm. Sinu isa ei wõi ega taha uskuda, mida mina kohe aimasin. Sa arwasid mind pimedaks, aga ma pidasin sind ühtepuhku silmas, uurisin iga mõtet su otsaesise pääl, lugesin su mokkade tummas liikumises. Kust oleksid sa julguse wõtnud, Jumala ja koguduse silma ees oma isa tahtmise wastu tõrkuda, kõige pühama seaduse wastu eksida, kui sul patune armastus südames ei põleks? Kust wõtsid sina, kergemeelne ilmalaps, imeliku meelekindluse, isast, omasuguste seltsist, kõigest maailma lustist lahkuda, ennast kloostri müü-