196
Kloostri seadus oli wali; ta nõudis üksikut elu, waikust, sagedat palwetamist. Kloostri päähoone seisis suure kiriku põhjapoolsel küljel ja oli kahekordne; päälmises korras oliwad nonnede, alumises munkade kongid (kambrikesed). Mungad ja nonned ei tohtinud mujal kokku saada, kui kirikus, kuhu kummagi korra päält iseäralik uks wiis. Kõrge müür kloostri ümber oli wiimsel ajal weel kõrgemaks ja kindlamaks tehtud; seda oli hädaste waja, sest uue usu üleswõtmisest saadik hakkas Tallinna rahwa auukartus püha paiga kohta kahanema, kloostri rikkus riisumise himu äratama. Abtess Magdalena oli walju, kindla loomuga naesterahwas, keda misgi asi ei hirmutanud. Ise wanast Saksa soost sündinud, uskus ta kindlaste Saksa rahwa murdmata wõimu ja wäe sisse ja põlgas Wenelasi. Suure sõja hakatusest saadik oli linna poolt mitmel korral nõutud, et mungad ja nonned kloostrist wälja läheksiwad ja kloostrist kindlus Wenelaste wastu tehtud saaks, aga abtess Magdalena ei tahtnud sest kuuldagi ega wõtnud ka kloostri kaitsmiseks pakutud Rootsi wäesalka wastu; ta ei uskunud, et keegi waenlane kloostrisse puutuda julgeb. Tema julgus oli ka Mönnikhuseni pääle mõjunud. Kui Mönnikhusen temale oma häda kaebas, oli abtess ütelnud: „Anna Agnes pooleks aastaks minu walitsuse alla, siis teen ma temast tallekese.“ Mönnikhusen oli küll õlasid kehitanud ja weidi kahtlaselt naeratanud, aga südame põhjas lootis ta siisgi hääd tagajärge abtessi wagadusest ja pühadusest, kuna ta oma isaliku wõimu kohta wiimse loo-
