Lehekülg:Würst Gabriel 1893.djvu/191

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

191

ja wiisakas, lubas enesele „sina“ ütelda, aga ütles ise junkrile ikka „Teie.“

Ühel päewal ütles Risbiter naljatades: „Kas usud, Agnes, sa oleksid ammugi minu õnnelik abikaasa, oleksin mina kawal tahtnud olla.“

„Ma arwan, et Teie kawal küll olete,“ kostis Agnes wagusalt.

„Olen küll, aga ma ei raatsinud sinu wastu kawalust pruukida. Nüüd näen paraku sinust, et armastuse asjus ilma kawaluseta läbi ei saa.“

„Seda näete minust?“

„Jah muidugi. Sa mängid ju minuga, nagu kass hiirega, teades, et see nagu lõõts minu armastuse lõkke pääle mõjub. Oleksin mina omal ajal niisama teinud, siis oleks lugu wahest nüüd ümberpöördud.“

„Wõib küll olla.“

„Noh, waat’ sulle! Kui ma sinu tujude pääle mõtlen, siis tuleb mulle wahel himu, sinuga kassi ja hiire mängu nüüdgi weel pääle hakata.“

„Eks katsuge õnne!“

„Hää küll, aga kas see sinu pisukese südamele üleliiga walu ei teeks?“

„Saab näha.“

„Näituseks, kui ma sinu wastu weidi külm oleksin wõi sinust koguni tükikese aega eemale hoiaksin, äh?“