Lehekülg:Würst Gabriel 1893.djvu/190

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

190

see „hirmus asi“ talle kogemata meelde tuli. Ei, Agnes oli liig uhke ja auu armastaja, ta ei wõinud ialgi nii sügawasse langeda. Aga missugune paha waim oli siis nüüd tänini hää lapse sisse läinud? Kust ta need kentsakad tujud, selle hirmsa kangekaelsuse wõttis? See oli igapidi arusaamata.

Nii palju märkas Mönnikhusen, et waljus ja wägiwald praegusel ajal midagi ei aidanud; ainult aeg wõis asju parandada. Mönnikhusen lootis seda kindlaste.

Agnes põdes nädala päewad woodis, ilma et keegi arst oleks wõinud tunnistada, mis haigus tal oli. Kui ta siis jälle jalale tõusis, märkas igaüks, et tema olekus sügaw muudatus oli sündinud. Ta ei olnud enam nii elaw, nii wallatu, kui ta Kuimetsas olnud, ei ka nii eluta ja tuim, nagu seda Tallinnas nähtud, waid rahuline, tõsine, sagedaste mõttes. Majatallituse eest kandis ta weel suurema agarusega hoolt, oli wõõraste wastu kodu lahke ja wiisakas, aga ei armastanud ise wõõraks käia. Kehalikult õitses ta pärast terwinemist täies, küpses neitsilikus iluduses. Risbiter käis teda igapäew waatamas, sest oma arust oli ja jäi tema ikka Agnese peigmeheks, olgu küll, et tütarlapse tuju teda mõneks ajaks „nurka kuiwama pannud.“ Agnes oli sest saadik, kui isa mitte enam wägiwaldselt laulatamise pääle ei käinud, Risbiteri wastu otse niisamasugune, nagu teiste külaliste wastu, see on ühesugune lahke